Aeg lendab...

..nii kiiresti, et ma pole oma kaks kuud seda blogi isegi vaatama sattunud. Rääkimata siis mingist kirjutamisest. Päris kole, et viimane postitus Küproselt on pealkirjaga "Elu kehveim reis" :). Meie jaoks oli kogu see aasta ja 2 kuud ikka üks vägev seiklus oma raskuste ja rõõmudega. nüüd oleme juba 2,5 kuud Eestis ja siis päris ära harjunud. Tagasi ei igatse, kuigi eks see ilmaga harjumine võtab natuke rohkem aega küll.

Tegelikult oli meil Küprosel veel omajagu käimisi peale seda viimast postitust. Käisid ju veel külalised - Volli, Kairit ja Paul (nendest sai üks lugu kunagi varem kirja ka), Kendra vanaema Carmen ja lõpuks veel ka Tarmo sugulased Rain ja Ene. Juulis pidasime päris mitu lahkumispidu ja tegime veel teistkordse reisi nn Maailma lõppu ehk Küprose idapoolseimasse tippu. Seekord jõudsime tõesti lõppu ka kohale ning veetsime väga mõnusa aja vaieldamatult Küprose kõige ilusamas ja privaatsemas rannas.

Nendest lugudest tahaks veel kindlasti teha mingigi kokkuvõtte siia. Et lõpuks oma aasta ja 2 kuud Küprosel enda jaoks kaante vahele ka saada :). Aga aeg lendab ja mälu on nõrk, peab varsti kirja panema hakkama :).

Elu kehveim reis!

Meie järgmistel külalistel, Merliinil, Liivaril ja Joosepil, pole vist küll mitte midagi head Küprose kohta öelda. Kõik, mis kehvasti võis minna, läks! Ma loodan, et suutsime nende siinolekut natuke leebemaks teha.
Juba lennureisi ajal haakis Joosep endale köha külge ja siia jõudes hakkas tal vaikselt palavik tõusma, tekkis nohu ning oligi täiskomplekt koos. Väljas hakkas ka vihma sadama (mis on harv nähtus mai teises pooles Küprosel) ja ilm keeras jahedama poole... Ei mingit puhkust, hoopis kodus nelja seina vahel last põetamas. Ja nii nende esimesed neli päeva siin möödusidki. Ilm oli kuidagi heitlik - päike, tuul ja vihmasabin. Liivar käis laupäeval küll Tarmoga Kyrenias ära ja meie Merliiniga olime lastevalves. Imekombel andis ka natuke rohkem päikest sel päeval, saime natuke soojust basseiniääres nautida, kui lapsed magasid. Aga pühapäevaks andis Kendra immuunsüsteem ka alla ja tema kord oli haigeks jääda! Ehk elu esimene haigus Kendral - väike palavik, köha ja meeletu nohu, mis lõpuks 3 nädalat kestis.
Pühapäeva õhtul sõitsid Merliin, Liivar ja Joosep Agia Napasse, kuhu neil oli hotell kinni pandud järgnevateks öödeks. Kahjuks polnud ilm eriti armuline ja päris rannamõnusid nautida ei saanud. Lisaks sadas Aafrika kõrbeliiv neil päevil maha ja nii ei saanud nad ka hotelli basseini ääres just mõnuleda.
Kolmapäeval käisime neil külas ja õnneks oli ilus õhtu, saime teha jalutuskäigu Agia Napa turistialas ning õhutsöögi kohalikus restoranis.
Aga ega ka see hästi lõppenud! Kas siis sellest restoranist või hotelli toidust, igaljuhul järgneval ööl ja hommikusel tagasilennul kallistas Merliin vapralt potti... ehk sain korraliku toidumürgituse ka veel selle "imelise reisi" lõpetuseks!

Päevad külalistega

Jarlol, Helinal ja Deliisel oli meil külas jäänud veel kolm päeva. Esmaspäeva veetsime meie kodus puhates reisimisest ja külalised võtsid ette retke Kourion-Aphrodites Rock. Ehk esmalt Kourioni arheoloogiliste väljakaevamiste juurde ja seejärel mööda rannikut kuni  Aphrodites Rockini.

Hiljem nagu ikka basseinimõnud meie oma aias.

Õhtul viis maiasmokk Tarmo sama maia Helina kohalikku pagariärisse, et Helina ise õhtused maiustused välja saaks valida :).

Teisipäeval käisime taas Fasouri veepargis, millest räägivad paremini videod.

Kolmapäev oli taas rahulik kodune päev, kus päeval grillisime ja mõnulesime päikese käes ning basseinis. Jalutasime kohalikus rannas ja näitasime külalistele oma tavapäraseid hulkumiskohti.

Õhtul viisime külalised siinsesse kõige uuemasse väga uhkesse kohvikusse Pascucci, kus hinnad on üldiselt nii krõbedad, et kõht tasub kodus täis süüa :). Aga meie lõunane grill oligi nii tugev, et läksime kohvikusse vaid näksima ja sealseid hiigelsuuri ja maitsvaid jäätisemagustoite proovima. 

Neljapäeval juba lahkusid meie külalised hommikuse lennuga ning asendusid kohe ka uutega :).

Elektrijamad

Peale seda plahvatust sõjaväeosa laskemoonalaos ja elektrijaama rivist välja minekut, varustatakse meid elektriga nii kuidas keegi tähtis nina otsustab vist. Ma saan ju aru, et peab elektriga kokkuhoidlik olema ja ma saan aru, et päevas võetakse paaril korral elekter ära! Aga ma ei saa aru, miks seda peab iga päev erineval ajal tegema!
Täna oli siis esimene elektrikatkestus täpselt ajal, mil ma Kendrale lõunaks brokkolit keetsin. No jäi siis keetmata ehk pott pliidile sooja vee ja brokkoliga. Kui Kendra ärkas, läksime kaubandusse lootes sealt natuke jahedamat õhku saada. Ekstra sõitsime veel teisele poole linna mõttega, et katkestused ju erinevates linnaosades erineval ajal.
Ma ei tea, kas supermarketis oligi üldine elektrikatkestus ja nad töötasid generaatorite abil või olid nad lihtsalt solidaarsed ning kasutasid elektrit minimaalselt. Igaljuhul kõikides väikestes butiikides olid tuled ära kustutatud (päevavalgusest ju piisab kah), letid olid külmad, aga valgustuseta ning muidugi - konditsioneerist võis vaid unistada. Mis tähendas, et majas sees oli sama räige kui väljas.
Minul lõi see kuumus pea kohe nii sassi, et kohvikus ei märganud, et mulle 5 eurose arve 50 eurosega maksmisel ainult 25 eurot tagastati ehk ma 20 euroga vastu pükse sain. Ja eks Kendral taga jooksmine võttis veel omakorda higimulli otsaette.
Koju tagasi jõudsime, oli elekter ka naasnud ja kodus valitses "mõnus" kärsahais! No muidugi - pliiti ma ju välja ei lülitanud, kui elekter kadus :(... Vesi oli põhjani keenud ja potipõhjas mustad käkrad, mis kunagi olid brokkoli nime kandnud.

Meie teine emadepäev

Nii mul kui Helinal oli sel aastal teine emadepäev. Siin riigis tähistatakse seda pigem küll inglastega sarnaselt juuni lõpus hoopis.
Eelmisel aastal olin mina Kendraga kahekesi Eestis ja Tarmo juba asjatamas Küprosel sel ajal ja nii oli see tegelikult minu jaoks nagu esimene korralik emadepäev tegelikult. Päris nii hästi ei läinud, et hommikul kohv voodisse oleks toodud :), aga lilled tulid ikka ära. Lilledega on Küprosel muidugi see lugu, et neid väga lihtsalt kaubandusest ei leia. Supermarketis küll on mingi lillelett ka, aga seal on enamasti sellised suuremaks kimbuks kokku seotud närbumisäärel roosid. See-eest on meil aastaringselt oma aiast värsked roosid võtta :). No ja poisid kavalalt sealt kaunimad õied oma "õiekestele" leidsidki :).

Ja suure suuga sinna juurde lubasid, kuidas meile vaba päeva annavad :). Ehk sõitsime minu lemmikranda Agia Napas ja meie kohustus oli vaid päikest võtta, ujumas käia ning lihtsalt mõnusalt nautida. Mehed olid lapsevalves ja saime täisteeninduse.

Olgem ausad, päris nii ikka ei läinud, et me lastevaba päeva oleks saanud. Kui emad ikka silmapiiril, tahavad lapsed ka neilt tähelepanu. Lastevabaks päevaks oleksime pidanud erinevatesse randadesse minema :). Aga kes meile neid külme jooke siis serveerinud oleks!?

Deliise oli Eestis juba liivakastiga korralikult tutvust teinud ja nautis seda täiel rinnal, kui Kendra liiva ikka veel lausa vastikusega suhtus ja muruplatsi eelistas (ka siis pidid kingad jalas olema).

Õhtuks oli kõigil juba meelest läinud, et on emadepäev. Võtsime ette hoopis Jarlole ja Helinale võlgu jäänud sünnipäevaõhtusöögi. Meie nende suurele juubelipeole muidugi ei jõudnud, aga kinkisime omalt poolt korraliku meze õhtu nagu see olema peab. Kohaks valisime enda lemmikuks kujunenud Souvla söögikoha, mis asub turistitsoonist kaugel ja on kohalike poolt armastatud.

Sel õhtul otsustas Kendra ka oma jäägitut armastust Deliise vastu väljendada ning ahistas teda terve õhtu oma musidega. Kergelt öeldes viskas Deliisel sellest lihtsalt üle ja ta püüdis mitte välja teha :).

Suurema seltskonnaga Kyrenias

Meie külalistega samaaegselt oli Küprost taas külastamas Karin, kelle seltskonnaga me veebruaris selle aasta esimese päikesevanni võtsime. Seekord oli ta siin kolme Rootsi sõbrannaga ning nad otsustasid meiega Kyreniasse kaasa sõita. 

Nii, et sõitsime kolmeses autorongis. 

Ringi tegime sedakorda teistpidi ehk kui minu emaga käisime kõigepealt St Hilarioni lossis ja pärast linna peale, siis nüüd kõigepealt linna ja siis lossi.

Linnas tegime tavapärase ringi - kohalik söögikoht, promenaad ja vana sadam. Tundus, et Rootsi tüdrukutele tekitas söögikoht küll natuke kõhedust, kuna nagu varem juba mainitud - euronõuetele see ju ei vasta :), aga oma söögi sõid ära ja midagi meile otseselt midagi ei kobisenud. 

Eks Karin oli nendega parajalt hädas. Vist rohkemgi kui meie oma lastega :). Tal oleks nagu kolm last kaasas olnud, kel igaühel oli oma soov ja tahtmine :). Muidu vahvad piigad, aga kuidagi pead laiali otsas :).

St Hilarion lossis pidi Tarmo alla auto juurde jääma, sest Kendra otsustas unne vajuda. Kuna tema oli tipus juba käinud ka, siis see teda ei muserdanud. Mina sain Helinaga seekord siis ka täiesti tipus ära käia, kuhu viis tõesti miljon astet, millest suurem osa päris karmid. Jarlo lootis Deliisega ka kaasa tulla, aga kuna Deliise nõudis iseseisvat kõndimist ning see oleks olnud ohtlik, süles ta aga polnud nõus, siis loobus Jarlo meie kasuks ning viis Deliise alla tagasi.

Üleval tipus olid lisaks ida poole, mida sai nautida juba keskosas, miljonivaated ka lääne poole. Ehk kokku kogu põhjarannik. Strateegiliselt ideaalne asukoht lossile kaitseseisukohast ja eks seepärast sellest lossist nii palju säilinud ka on.

Alla jõudes oli Kendra juba ärkvel ja seetõttu meie tagasitee natuke vaevalisem. Turvatooli ta väga pikalt ei naudi just. Aga mina ronisin rooli ja Tarmo tegi taga lapsele tsirkust, nii me ikka suurema kisata koju jõudsime.

Uued külalised

Mai alguses saabusid meile Jarlo, Helina ja Deliise, kes on Kendrast 3 kuud vanem. Ootasime seda suure põnevusega eriti seepärast, et näha kuidas Kendra teisele lapsele oma kodus reageerib. Enne on ta lapsi näinud vaid kodust eemal ja Eestis, mis tema jaoks ka ei olnud nagu kodu päris. Ja siis on ta neisse suhtunud alati ettevaatlikkusega - ehk päris eest ära ei jookse, aga kivistub :).

Deliise saabus muidugi uhkete kingitustega nii endalt (swimtrainer) kui seltskonnalt Eestist (kaelaehe) - eks natuke ostis ära küll :).

No Kendra on ikka oma kodus kunn! Ja täiesti vastupidine reaktsioon - hoopis tema huvitus Deliisest rohkem ning ahistas teda kuis jõudis kogu selle nädala!

Tarmo oli kaks esimest päeva tööl ja nii võtsime meie rahulikult. Täitsime lastebasseini ja lasime lastel väljas hullata. Mõned majad edasi asuvad naabrid tõid Kendrale kaks nädalat varem oma laste vanad mänguasjad - kaks autot ja hüppehobuse. Vaatamata nende kulunud väljanägemisele oli lastel rõõmu kui palju - Deliisele olid need täiesti uued kannid ja Kendra polnud veel isu täis saanud. Ja õnn on, et neid autosid kaks oli! Muidu oleks suureks vaidluseks siin läinud :).
Lastebasseini suhtusid lapsed alguses natuke ettevaatlikult - eelistasid visata igasugu ettejuhtuvaid asju sinna sisse, aga ise kohe plärtseldama ei roninud. See oli muidugi täiesti alguse asi! Natuke tagant aidata ja kui pepu juba sees, oli rõõmu kui palju!

Õhtul viisime oma külalised meie kodu lähedal asuvasse söögikohta, mille võlu me alles hiljuti avastasime. Peale renoveerimistöid on seal toidud läinud oluliselt paremaks. Sügisel jäi hoopis kehvem mulje.

Arvasime, et oleks hea mõte ja mugav panna õhtul lapsed koos pessu. Algus oli paljutõotav, aga juba varsti läks kisaks :) - Deliise pritsis Kendra lihtsalt vannist välja :). Selleks ajaks polnud Kendral veel immuunsust veepritsmete vastu tekkinud, keegi polnud varem ju pritsinud.

Reedel nautisime päeva koduaias basseini ümber. Jarlo kasutas ära muidugi siinsed luksused ja tekitas omale isikliku jõusaali basseini äärde. Helina eelistas vees ja päikese käes lihtsalt mõnuleda.

Andsime lastele uue võimaluse ka ühisteks veemängudeks ehk panime nad koos lastebasseini. See teema sai aga taas kiire lõpu, kui Deliise mõnuga vett igas kaares lennutas ja Kendra õrnale hingele see liiaks osutus :).

Õhtupoolikul läksime tutvuma Limassoli pargiga, kus me Kendraga aeg-ajalt käime. See on umbes 15 minutilise bussisõidu või siis 10 minutilise autosõidu kaugusel. Lastele panime ühesugused kostüümid selga, et ikka võrdsus oleks ja siin niigi palju tähelepanu saavad heledad lapsed seda ikka topelt saaks (loomulikult peeti neid Helina kaksikuteks ja mina olin lihtsalt kaasa võetud tõmmu lapsehoidja :)).

Aprilli lõpus

Minu emaga me Küprose avastastamise trippe enam ette ei võtnudki. Teisipäeva tegime endale mõnusaks rannapäevaks minu lemmikrannas Agia Napas - vesi oli sel ajal veel üpris karastav - Kendrat ma vette ei viinud (pealegi sel ajal ta veel jälestas liiva!), aga päikesel end küpsetada lasta oli päris mõnus. Sel ajal polnud hirm UV kiirguse ees veel ka nii suur, kuna aprillis on siin UV umbes sama, mis Eestis kesksuvel.

Kolmapäeval oli meil tavaline ostlemispäev ja õhtul tegime tutvust paljukiidetud kalarestoraniga siinse suurima kaubanduskeskuse MyMall ülemisel korrusel. Kala oli hea, vein oli hea ja teenindus oli ka super. Laps lagastas kuis jaksas ja teenindajad muudkui koristasid :). Eks me jätsime vastavalt tippi kah :)

Ja siis oligi juba emal lahkumise aeg. Esimest korda, kui saame oma külalise ära saata päevavalges. Sel kevadel oli Küprosele Eestist 4 või 5 charterlendu, milledest esimesega siis minu ema meil külas käiski.

Meie jäime nädalaks omapäi ning seejärel liitusid juba Jarlo, Helina ja Deliise.